Madis Reimund on Eesti tele- ja filmioperaator, dokumentalist ja loodusfilmide tegija, kelle kaamera on jäädvustanud elu nii vaikses rabas kui tihedas linnadžunglis. 2018. aastal pälvis ta Eesti Tele- ja Filmiauhindadel parima teleoperaatori tiitli – tunnustus, mis peegeldab tema meisterlikkust ja pühendumust. Ta on filmimees, kes on jäädvustanud nii Eesti uduseid rabasaari kui Gröönimaa jäämägesid, kihutanud drooniga mööda Euroopat ja maandunud Mehhikos otse politsei ette.
Tema tööde hulka kuuluvad populaarsed saated nagu „Osoon“, „Kaks Kanget“ ja „Johannese lähetamine“, samuti arvukad rahvusvahelised dokfilmid. Kuid kõik sai alguse tagasihoidlikult – isaga metsas matkates ja looduse ilu märgates.
Räägi natuke endast – kes sa oled, kust pärit ja millega tegeled?
Olen Raplamaal sündinud ja kasvanud. Isa kaudu tekkis suurem loodus- ja matkamishuvi, mis viis mind varakult metsadesse ja rabadesse kondama. Just sealt sai alguse ka huvi hetkede jäädvustamise vastu.
Täna olen diplomeeritud filmitegija. Igapäevaselt töötan tele- ja filmioperaatorina ning dokumentaalfilmide režissöörina. Loodus ja elulised lood on olnud minu tööde keskmes – nii Eestis kui ka maailma eri nurkades.
Kuidas sai alguse sinu huvi drooninduse vastu?
2013. aasta suvel tegin Eestit tutvustavat klippi ühel maailma suurimatest toidu- ja põllumajandusmessidest – Grüne Woche’l. Siis oli tavakasutaja droonide areng veel väga algusjärgus ning mäletan, et pidime kaadrid lõpuks helikopterilt tegema. Neid kaadreid nähes hakkas idanema mõte multirootorite vastu – just nii neid tollal Eestis veel nimetati.
Sellest hetkest hakkasin valdkonnal rohkem silma peal hoidma.
Milline oli sinu esimene droon ja kuidas õppisid sellega lendama?
Olen juba üle kümne aasta filminud keskkonnasaadet “Osoon”. Sarnaste saadete puhul aitab just droonikaader sisu paremini edasi anda – see avab hoopis teise dimensiooni.
Esimene isiklik droon sai ostetud just „Osooni“ jaoks. Selleks oli DJI Phantom 4, mille valisin, kuna see tähistas suurt tehnoloogilist hüpet võrreldes Phantom 3-ga. Oli 2016. aasta aprill – võtsin paar päeva vabaks, läksin maale ja hakkasin lendama. Õppimine tuli kuidagi kergelt. Ja kuna hakkas tulema järjest rohkem töid, täiustas kogemus ennast iseenesest.
Kas eelistad drooniga pildistada, filmida või lihtsalt lennata?
Kuna töö nõuab peamiselt filmimist, siis vabal ajal meeldib rohkem pildistada. Pildil on kohene väljund – saad seda jagada sõpradega, panna Instagrami, trükkida või seinale riputada. Videol on see väljund justkui kaugem – see vajab lõikamist, kokkupanekut, konteksti.
Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam droonilend?
Meeldejäävamad hetked on pigem seotud välislähetustega. Eestis on droonikaadrid justkui igapäevased – tuttavad, kuigi alati ilusad. Aga mujalt saadud kogemused jäävad rohkem hinge.
– Sõidud jäämägede vahel Gröönimaal
– Kaadrid Serengeti rahvuspargis, jälgides eemalt elevandikarja
– Lambakarjad Šotimaa mägismaal
– Lennud Alpide ja Kaukasuse mäestikes
Samas – kõige suurem rõõm tuleb tihti just Eestis, kui tõused varahommikul lendu mõne uduse jõe kohal või rabasaarel, päike pole veel tõusnud, aga hakkab kohe kõike kuldseks maalima.
Mis on sinu lemmikkoht drooniga lendamiseks ja miks?
Kuigi mulle meeldivad väljakutsed, on kõige inspireerivam aeg varahommik looduses. Siis on kõik vaikne, rahulik ja valgus teeb oma tööd. Just nendes hommikutes ei pea kunagi pettuma. Sama kehtib ka linnade kohta – näiteks vaikne varahommik enne ärkamist, kui linn veel magab. Neis hetkedes on midagi puhast.
Kas oled kogenud keerulisi olukordi drooniga lennates? Kuidas neist välja tulid?
Ma ütleks, et keerulisi olukordi on rohkem kui lihtsaid – eriti kui droon on töövahend, mitte hobi.
- „Johannese lähetamine“ Euroopas: Tegime kaks suve järjest koos Johannes Trallaga saadet, kus tema liikus mootorrattaga ja meie saateautoga. Droon lendas tihti nende kohal või järel. Nagu igaüks, kes sellist asja proovinud, teab – palju võib valesti minna. Kadus levi, katkestas ühendus, ja mul oli siis droon, millel polnud safety-andureid – üks neist sõitiski puu vastu puruks.
- „Kaks Kanget“ reisidel: Paljudes kohtades on droonilend kas keelatud või tugevalt reguleeritud. Selliste saadete puhul ei ole võimalik alati päevi ette lube taotleda – tuleb kiiresti tegutseda. Näiteks Mexico Citys filmisime salaja paar päeva, kuni lõpuks jäime politseile vahele. Valik oli: minna kaasa jaoskonda, saada ca 300€ trahv ja menetlus või maksta see, mis sularahas taskus oli. Mul oli umbes 100€, andsin ära ja pääsesin.
- Gröönimaal juhtus, et tugeva leviprobleemi tõttu hakkas droon udus maanduma, kuna alumised sensorid arvasid, et see on maapind. Õnneks jõudsin õigel hetkel sekkuda.
- Tugeva tuulega akuprobleemid – mõni kord on droon vaevu tagasi jõudnud, aga siiani on kõik õnnelikult lõppenud.
Üks lugu tuleb veel meelde. Aidu karjääris, Ida-Virumaal, lendasime ja lolli juhuse tõttu kukkus droon vette. Oli hämar ja esialgu ei saanud arugi, kuhu see täpselt maandus. Lõpuks leidsime drooni vee alt üles tänu sellele, et see põhjas olles endiselt töötas ja vilkus. Tuli ujuda järele ja ära tuua. Õnneks lõppes ka see seik hästi – aga meenub siiani väga elavalt.
Millist drooni kasutad praegu ja mida hindad selle juures kõige rohkem?
Kasutusel on:
- DJI Mavic 3 Classic – igapäevaseks tööks Eestis
- DJI Mini 4 Pro – reisidel ja lühilähetustel
- DJI Mavic 3 Pro/Cine – suuremate projektide jaoks
Mulle meeldib nende juures pildi kvaliteet, stabiilsus ja usaldusväärsus. Mini 4 Pro on väga mobiilne – reisil ei võta ruumi ja saad kiirelt tegutseda.
Millise nõuande annaksid algajale droonilennutajale?
Tänapäeva droonid on tehniliselt juba nii hästi tehtud, et turvalisus ei ole enam peamine murekoht – pigem tuleb keskenduda sisule ja loole.
Minu soovitused:
- Kaadris olgu esiplaan ja tagaplaan, nendevaheline liikumine
- Parim valgus on hommikul või õhtul, eriti kui päike paistab küljelt või vastu
- Kontravalgus toob kihilisuse välja
- Kiirus vali vastavalt ideele – mõni kaader vajab Cine-režiimi, teine Sport-režiimi
- Ja mis peamine: julge hundi rind on rasvane
Ole sa rändamas mööda Euroopa maanteid või varahommikuse Eesti raba kohal, Madise teekond näitab, et iga lend võib olla uus võimalus jutustada midagi tähenduslikku. Tähtis pole ainult, mida näed, vaid kuidas sa seda teistele näitad.
Fotod: Erakogu/Madis Reimund
