Janno Siimar on Velveti üks asutajaid ja loovjuht. Velvet on strateegiline disainibüroo, mille ta koos kolme kolleegiga 2004. aastal lõi eesmärgiga rajada töökeskkond, kuhu ka ise tahaks iga päev rõõmuga tulla. Aastate jooksul on sellest ideest kasvanud välja stuudio, mille tööd on mõjutanud nii Eesti avalikku sektorit kui ka ettevõtteid – ERMi identiteet, Brand Estonia, riigiasutuste ühtne visuaalne süsteem, e-Maksuameti lahendused ja palju muud.
Janno on pärit Tallinnast, kuigi osa lapsepõlvest möödus Tuneesias, kus ta isa töötas ülikoolis elektrotehnika õppejõuna. Koolitee viis Reaalkooli, programmeerimise juurde ning sealt sujuvalt 90ndate lõpus disainini. Ta on hariduselt psühholoog – kombinatsioon, mis sobib disaineri tööga üllatavalt hästi.
Lisaks oma igapäevatööle juhendab ta HOBIzone Spordiklubis droonirallit, on Drone Racing Team Estonia tiimijuht ning Eesti Drooniralli Liiga üks korraldajatest. Kodus on tal kaks last, abikaasa, üks koer ja üks kass.
2. Kuidas sai alguse teie huvi drooninduse vastu?
Janno esimene kokkupuude lennumasinatega tuli juba 80ndatel, kui vanem vend tutvustas talle mudellennundust. Need polnud isegi raadioga juhitavad, vaid ohikuga ringlennukid ja tema lemmikalaks oli õhuvõitlus. Siis tuli ligi 30-aastane paus.
Koroonapandeemia ajal hakkas ta koos 12-aastase pojaga otsima ühist hobi, mis hoiaks vaimset tervist ja pakuks põnevust. YouTube viis nad esmalt 3D-printimise ja mudellennukiteni, kuid üsna kiiresti ka FPV-droonideni. RotorRiot, Bardwell, Charpu, Mr Steele – kõik need said inspiratsiooniks. Varsti sai selgeks, et klassikaline kaameradroon ei ole nende teema.
„Kui jõudsime FPV-ni, olime müüdud. Paned prillid pähe ja näed maailma drooni silmade läbi. See on täiesti teistsugune ala.“
3. Milline oli teie esimene droon ja kuidas õppisite sellega lendama?
Alustati simulaatoritest – Liftoff, Velocidrone ja isegi Microsoft Flight Simulator. Mõned tunnid arvuti taga ja juba mindi Läänemaa metsadesse päriselt lendama. Esimesed droonid olid Eashine Tyro 79 ja Tyro 109.
Pärast seda pole Janno enam valmisdroone ostnud – iga drooni raam, elektroonika ja ülesehitus pannakse ise kokku. Tänaseks on ta ehitanud ligi 200 drooni. Õppimine käis koos pojaga: „Ei õpetanud teineteist, vaid avastasime koos. Tema tempo oli kiirem – ja see on täiesti okei.“
4. Mis vahe on FPV droonirallil ja tavalisel drooniga lendamisel? Miks peaks keegi proovima rallit?
Janno sõnul on FPV ja tavapärane kaameradrooni lendamine täiesti erinevad maailmad. Tavaline droon on stabiilne, rahulik ja mõeldud kaunite kaadrite jaoks. FPV on vastupidi – kiirus, vabadus, reaktsioonikiirus ja sportlik eneseületus.
„Rallis saad iga päev teada, kas oled parem kui eile. See on konkreetne ja mõõdetav ala.“
Proovima julgustab ta kõiki: HOBIzone’is saab igaüks järgi proovida, kas FPV on tema jaoks.
5. Kas eelistate drooniga pildistada, filmida või lihtsalt lennata? Miks?
Janno vastus on lihtne: pildistamine ja filmimine pole tema maailm. Enamus ajast kulub rallile. Aeg-ajalt tuleb ette tööotsi, kuid need ei tekita temas sama elevust. „Rallis võistlen eelkõige iseendaga. See tunne, kui arened, on võimas.“
6. Milline on olnud seni teie kõige meeldejäävam droonilend?
Kõige eredamalt meenub 2024. aasta MM Hiinas ning 2025. aasta Aichtali võistlus Saksamaal, kus ta sai 40+ klassis 9. koha. Kuid veelgi olulisemad on olnud koondise tulemused – Mortenist sai Velocidrone Racing League’i meeskondlik maailmameister ning Magnus saavutas Rootsi FAI etapi kvalifikatsioonis teise koha.
„Treenerina on kõige uhkemad need hetked, kus keegi teine paneb gaasi põhja ja teeb oma elu kiireima aja.“
7. Mis on teie lemmikkoht drooniga lendamiseks ja miks?
Janno lemmikpaigad on Vaisi droonirada, Kollase lennuplats ja HOBIzone’i hall. Aichtali jalgpalliväljak Saksamaal jäi talle samuti eriti südamelähedaseks. Tema sõnul pole parim koht geograafiline punkt, vaid koht, kus on hea rada ja hea seltskond.
8. Kas olete kogenud mõnda keerulist olukorda drooniga lennates? Kuidas sellest välja tulite?
Ainus tõeline keerukus tuleb inimesest endast. „Kui reeglid on selged ja sa ei tee lollusi, on kõik hästi.“
Crashid on FPV-s loomulik osa ja neisse ei tohi kinni jääda: „Kui hakkad crashi kartma, ei pane enam gaasi põhja.“
9. Millist drooni kasutate praegu ja mida hindate selle juures kõige rohkem?
Kõik rallidroonid on ise ehitatud ning Janno lendab üldjuhul poja eelmise hooaja masinatega. Nii tekib loogiline ringlus. Setup on ehitatud kiirust, vastupidavust ja hoolduslihtsust silmas pidades – 3–4 drooni peavad alati valmis olema, et vajadusel katset kiirelt jätkata.
10. Millise nõuande annaksite algajale droonilendurile, kes tahab teha häid kaadreid ja lennata turvaliselt?
Janno soovitus on selge: ära jää oma hobiga üksi. FPV kogukond aitab nii oskuste, motivatsiooni kui ka kulude koha pealt. Ta soovitab investeerida hea puldi ja prillide peale, sest need jäävad pikaks ajaks. Droon ise võib alguses olla odav – see crashib nagunii. „Kui tunned, et see ala tõmbab, tule Saue HOBIzone’i. Lihtsalt lendame koos.“
11. Milline on drooniralli seis Eestis praegu ja mis on tuleviku eesmärgid?
Drooniralli areneb Eestis väga kiiresti. Kui mõni aasta tagasi tuli võistlustele 20 pilooti, siis nüüd on see 40 lähedal. HOBIzone’i treeningutel alustas hiljuti 32 uut pilooti. Eesti koondis suudab heal päeval konkureerida maailma kiireimatega.
Treenitakse süsteemselt: lisaks lendamisele ka psühholoogiat, närve ja füüsilist vormi. Eesmärk on seatud kindlalt – tuua 2029. aasta Maailmamängudelt medal. Miks mitte mitu. Miks mitte kuld.
Lugu: Droon.ee / Intervjuu: Maarja Murdmaa
Fotod: Erakogu
