Kes on Kaido Vaade?
Sotsmeedia tunneb teda küll pigem Kaifo nime all. Laia silmaringiga maailmarändur, kes paikneb alaliselt Tallinna külje all aga süda ja hing kuuluvad Muhu saarele.
Kuidas küll jõudis ta drooninduseni, pajatab sellest Kaido ise: “Ma tükk aega mõtlesin, kui kaugele oma looga minna. Kas alustada ajast, kus ma tegin vanaema fotokaga pilte ning proovisin neid pimikus ilmutada või rääkida sellest, kuidas ma tavalise seebikarbiga tegin sadu pilte, mida tuli omakorda paberile ilmutada? See aeg jäi enne täisealiseks saamist ning kuna tegemist ei olnud digiajastuga, siis pikemalt ma seal ei peatu. Kuigi fotograafia pisik on mind juba lapsest saati saatnud, siis tuleksin ma aastasse 2005, kus ma sain endale Canon PowerShot A70 3.2 megapikslise kaamera koos 512MB mälukaardiga. Mälukaart oli nii “suur”, et täies mahus pilte mahtus sinna suhteliselt vähe ja ruumi kokkuhoiu mõttes tuli pildistada väiksemas resolutsioonis. Kui täna mõelda tagasi sellele ajale, siis jube kahju, et sai tehtud väikes formaadis pilte. Kahjuks neid ei kannata ka mitte kusagil presenteerida, seda nii kvaliteedi kui ka sisu poolest, aga endal nostalgia mõttes hea üle paari aasta neid ikka ja jälle lapata. Olid ägedad asjad siis!
Umbes täpselt aasta hiljem ehk 2006 aastal läbisin ma fotograafiakursused algajatele Eesti Fotos ning vahetasin oma senise tubli töölooma Canon 350D peegelkaamera vastu. Selle kaameraga ma käisin ringi 6 aastat, enne kui see järgmisele omanikule läks visuaalseid memuaare salvestama. Paraku peab tõdema, enamus pilte olen teinud sahtlisse “tolmu” koguma, peale mõne pildi, mida on võimalik leida Õhtulehe ja Kroonika arhiivist. See oli see aeg, kus veel ei saanud Youtube abil autot või külmkappi parandada, rääkimata sellest, kuidas fotodele töötlemist teha. Hiljem tulid telefonid, millega said juba enam vähem normaalseid pilte teha ja kuna kutselist tööd ei teinud, siis väga puudust ei tundnud ka. Nii minul huvi fotograafia vastu mõneks ajaks hääbus.
Aastal 2013 ostis üks mu sõber DJI Phantom drooni, mille külge pani Gopro kaamera ja tegi sellega pilte ning videosid. See oli see aeg, kui sa panid kaamera tööle ja lootsid, et pärast lendu midagi head välja tuli. Need kinni püütud kaadrid tundusid väga ägedad. Alguses polnud kvaliteet kuigi kiita, videod virvendasid ja pildid olid kadreerimata, aga nagu öeldakse, et parima pildi teeb see kaamera, mida sa parasjagu käes hoiad või millega pilti teed. Paar aastat hiljem hakkasin märkama, siin seal õhust tehtud pilte ja videosid hakkas internetis rohkem levima ning endalgi hakkas vaikselt mõte idanema, äkki peaks omale ka soetama drooni.
Päris tegudeni jõudsin aasta tagasi märtsis-aprillis, kui ma hakkasin omale drooni otsima. Kuna turul oli nii uusi kui ka (tunduvalt soodsamaid) kasutatud droone, mis vähe lennanud ja riiulisse tolmu koguma jäänud ehk ostetud esimesest emotsioonist või tont teab millisel ajendil. Sellest lähtuvalt kartsin ka mina, et kui ma omale drooni ostan, siis äkki ei meeldi, ei oska või ei saa hakkama ning jääb seisma. Seega otsustasin, et esimene droon võiks olla kasutatud, kuid garantiiga ning peab olema ka kompaktne, et reisidele kaasa võtta. Niisiis kuidagi läbi Facebooki droonituru sattusin ma Droon.ee komisjonimüügi lehele, kus oli mitmeid variante. Hakkasin vägagi abivalmis Birgitit (Droon.ee meeskonnaliige – toim.) küsimustega hullult pommitama ja tehnilisi aspekte uurima. Lõpuks osutus valituks DJI Mavic Air Fly More Combo. Tänaseks päevaks on mul droon olnud tubli kaaslane juba tervelt aasta, oma ostu ma ei kahetse ning olen püüdnud väga toredaid ning vahvaid kaadreid.”
Kaido tegemistel saab silma peal hoida siin: https://www.instagram.com/kaihvo/
“Kuidas ma sain droonipiloodiks” on Droon.ee blogis uus rubriik, kus tutvustame säravaid tähti droonimaastikul – uusi ning vanu droonipiloote, nende tegemisi ja olemisi. Me jälgime väga Eestis tegutsevate droonihuviliste jäädvustusi – täägi meid Instagramis (#droonee) või liitu meie droonigrupiga Facebookis: Droonisõbrad. Meile väga meeldib näha mis te teete ning ühtlasi ka teistega nähtut jagada.
