Esimesed lennud õhumaavikuga on tehtud ja esimesed muljed olemas. Olgu kohe öeldud, et see pole süvaanalüüs Airi võimekusest, vaid esimesed muljed, mis tekkisid peale drooni kätte võtmist ja esimesi lende.
Disain
Air on tilluke. Tunduvalt pisem kui suur Mavic ja kokkuvoldituna väiksem kui Spark. Gimbal on disainilt sarnane Sparki omaga, ei töllerda väljaspool, vaid tundub igas mõttes tugevam ja paremini kaitstud. Miinuseks võib-olla see, et Pro gimbali liikumisvabadus on suurem, Airi puhul jõuab gimbal n-ö piirajateni varem. Erakordselt hea disainiga on gimbali kaitse, mis lihtsalt klõpsab oma kohale ilma igasuguse nikerdamiseta, erinevalt suurest maavikust.
Airi proppe kokku voltida ei saa, aga see otseselt ei sega. Käppade kokkuvolditavus on sarnane Proga, ainult kõik toimib palju pisemas mõõtkavas. Kui Pro näeb välja nagu suuremat sorti robootiline Lego, siis Air on palju voolujoonelisem ja kompaktsem, igas mõttes.
Airi pult on pigem Sparki oma – ekraani pole ja nuppe on ka vähem. Näiteks rullikuga särikompensatsiooni keerata ei saa. Ja kotti mahutamiseks tuleb kangid puldi küljest ära kruvida ja puldi külge hoidikutesse klõpsata. Kuna need varem või hiljem niikuinii ära kaovad, on tagavarapaar kohe kaasas.
Küll aga on positiivne, et kott ise (Fly More komplekti puhul) on palju parema disainiga ja asjad mahutuvad sinna sisse ilma frustratsioonita, erinevalt Pro-st.
Kaamera
Esmapilgul on Airi ja Pro kaamerad peaaegu identsed, aga väikesed, et mitte öelda olulised erinevused neil siiski on. Megapiksleid on mõlemal 12 ja kuni 4K videot salvestavad ka mõlemad. Airi vaatenurk on natuke laiem, 24 mm täiskaadrikeeles vs Pro 28 mm. Pro optika on valgusjõulisem, f/2,2 vs f/2,8.
Airi videokvaliteet tundub aga olevat parem – nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Kui Pro suurim video andmevoog on 60 Mbps, siis Airil 100 Mbps. Mis tähendab lihtsustatult öeldes vähem pakkimist ja loomulikumat pilti. Ja täpselt nii ka välja paistab. Air järelteravustab videot vähem ja automaatne valgebalanss saab ka ilusamini hakkama. Isegi gimbal tundub olevat stabiilsem ja tugevas tuules lennates polnud mingit “jellotamist” ning foto puhul sai ka 1/8 või isegi 1/4 säriga igati terava pildi. Küll aga puuduvad Airil S-Log videoprofiilid, olemas on vaid Cinelike.
Airi aegluubis-video on aeglasem (või siis kiirem) – 120 fps vs Pro 96 fps (1080 fps).
Airi kaameral on fikseeritud fookus. Jah, teoorias saab Pro-ga kunstilisema DOFiga pildi, aga praktikas võib saada hoopis uduse pildi. Airiga pole mingit fookusega nikerdamist, kõik on terav ja see on väikese drooni puhul ainult hea.
Airil on ka rohkem pildistamisrežiime ja 360-kraadise panoraami (mis koostatakse 25st pildist) saab salvestada 32 megapikslisena – pole paha.
Üleüldse, tegelikult on juba kõikvõimalikke režiime ausalt öeldes liiga palju, aga vähemalt kui igav hakkab, siis leiab alati midagi uut, millega drooniaega sisustada.
Lennuomadused
Mavic Air on DJI kõige targem droon. Sensorid (õigemini kaamerad) on ka taga ning olemas on režiim nimega APAS – Automatic Pilot Assistant System. Mis tähendab, et takistust märgates ei “külmu” droon õhus (mis on kohati päris tüütu), vaid lendab vasakult või paremalt või ülevalt takistusest mööda. Väga põhjalikku testi selles osas me veel teha ei jõudnud, aga esmamuljed igatahes pole halvad.
Kiiruslikus mõttes on Air isegi marginaalselt suutlikum – 68,4 km/h vs Pro 65 km/h, aga ei tasu unustada, et tegemist on sportrežiimiga, milles kõikvõimalikud “targad” režiimid ja takistuste märkamine ei toimi. Tavarežiimis tundub jällegi Pro krapsakam, igas mõttes – nii tõustes kui laskudes kui horisontaalis. Päris joonele me neid veel ei pannud, aga paneme.
Air ei lenda väga kaugele, vähemalt võrreldes Proga. Ühendus toimib üle n-ö enhanced WiFi ja maksimaalseks teoreetiliseks kauguseks (CE) 2,4 Ghz puhul on 2 km. Praktikas õnnestus ka kilomeetri kaugusel käia, teises kohas aga oli juba mõnesaja meetri juures probleeme. Igatahes on selles osas vana Pro ja Ocusync kindlasti stabiilsem ühendusviis. Samuti tasub mainida, et Gogglesite puhul toimib Ocusync juhtmevabalt, Airi puhul tuleb aga kasutada kaablit prillide ja puldi vahel.
Air on lärmakam. Mitte küll palju, aga siiski. Kui Pro teeb rahuliku porikärbse häält, siis Air on erutatud herilane. Kui aga Airi võrrelda Pro Platinumiga, on erinevus Platinumi kasuks juba väga märgatav.
Airi aku on pisem ja peab vastu natuke vähem – 21 teoreetilist minutit vs Pro 28.
Paljusid see võib-olla ei huvita, aga Airi puhul on DJI tunduvalt täiustanud ka Gesture Control’i ehk juhtimist kätega vehkimise vahendusel. Nüüd saab drooni “käega” maast õhku tõsta, maandada, kaugemale ja lähemale lennutada, rääkimata pildistamisest ja videote tegemisest. Kui käemärgid ära õppida, siis on Gesture Control tegelikult päris äge.
Kokkuvõte
DJI oskab oma tooteid väga hästi omaduste ja hinna skaalal positsioneerida, mis pole muidugi üllatus. Kui pana kõrvuti kolm suhteliselt miniatuurset drooni – Spark, Air ja Pro – siis hetkel pakub raha eest “asja” kõige rohkem Air, selles pole mingit kahtlust. Pro kasuks räägib peamiselt Ocusync ja natuke pikem lennuaeg, ja keda huvitab, siis S-Log profiilid ka, aga Air on igas mõttes ägedam – palju väiksem ja targem, tehes sealjuures ilusamat videot. Ja maksab Pro-st vähem.
Talveöised pildid Mavic Air’iga
Vajuta pildile, et kuvada täismõõdus.
