Kes on Simo Sepp (ehk Visuals By Simo)?
“Minu nimi on Simo ja mind on võimalik sotsiaalmeediast leida nime Visuals by Simo alt. Kuna eelmine õhukangelane rääkis oma nimest, siis teen ma ka kiire ülevaate. Ühel hetkel tõsisemalt tegutsema asudes tundsin, et ma tahaks teha enamat kui ainult pildistada – tahtsin anda endale vabadust luua soovi korral videosid või manipuleerida fotosid viisil, mis paljude jaoks ei kvalifitseeru fotograafiaks. Nii sai endale valitud nimi, mis seda võimaldaks.
Kuidas aga kujunes minust see looja, kes ma praegu olen? Ma olen alati olnud rohkem visuaalse tajuga inimene. Tuhandet sõna on mul tunduvalt raskem kokku panna kui ühte visuaali. Pilte olen ma teinud aastaid, kuid nagu paljude puhul meist, oli see enne aerofotograafiaga tegelema asumist valdavalt läbi telefoni kaamera. Enne seda olin ma aeg-ajalt katsetanud ka algajatele mõeldud peegelkaameraga, mis aga ei leidnud väga palju kasutust, sest kõik pildid tundusid igavad – kit objektiivi ja ilma ühegi fototöötluseta pildid ei suutnud insipeerida. Tol hetkel polnud minus ilmselt ka seda pealehakkamist, et mõista kuidas sellest olukorrast välja tulla. Fotokunstnikku minust niisiis ei saanud, aga pilte klõpisin ikka edasi.
Olgu, oled teinud pilte telefoniga, aga miks sa oma pildimasina nüüd taevasse oled visanud? Soov lennata on mul ilmselt inimkonna arenguga sisse kodeeritud. Noore poisina meeldis mulle mängida kõigega, mida annab puldiga juhtida. Enamasti olid selleks autod, aga ühel hetkel õnnestus mul saada ka puldiga helikopter. Mida sellel aga polnud, oli kaamera. Aastad möödusid ja mänguasjad jäid karpi. Tuli maiseid tarkusi omandada, et leiba (olgem ausad, natuke ka rämpstoitu) lauale tuua.
Seda kuni ajani, mil kalendrist vaatas vastu 2018. Rahakott polnud enam õpilase ega tudengi oma ja tulid meelde kunagised unistused kaameraga õhusõidukist. Samal ajal kasvas taas soov pildistama hakata. Vanust ja õppimistahet oli rohkem ning tekkis lootus, et äkki õnnestub seekord asja korralikult käsile võtta. Sellegipoolest oli väike võimalus, et lennuhuvi ei pruugi püsivalt õhku jääda või et lennumasin teeb oskamatu piloodi juhtimise all surmasõlme lähimasse puusse (võib-olla oleks pidanud olema enesekindlam – sai ju tegelikult enne drooni ostmist puldi käsitsemisoskust arendatud mängukonsooli peal, mis esialgu tõepoolest kasuks tuli). Nii sai esimeseks drooniks ostetud väike, aga taskukohane DJI Mavic Air, millega sai mõnusalt kihutada ja õhuruumi vallutada. Varasematel hirmudel polnud alust – olin täielikus sõltuvuses. Valus oli mitte õhus olla. Iga hetk sai mõeldud ja otsitud uusi kohti, mida jäädvustada. Ka suur osa Tallinnast sai peagi minu küntavaks õhupõlluks. Ma ei mõistnud (siiamaani ei mõista) neid, kelle õhusõidukid seisavad riiulil. Olin leidnud endale uskumatult põneva maailma.
Lisaks lendamisele kasvas ka minu kirg fotograafia vastu. Tahtsin teha aina paremaid ja huvitavamaid pilte. Nüüd polnud enam mingit tagasiteed. Tundub, et õhus lendamine andis mulle uue oskuse ka maa peal huvitavaid nurki näha. Nii jäi ligi 10 aastat vanast peegelkaamerast väheks ning arsenali lisandus ka uus hübriidkaamera. Natuke aega suutsin nii, aga siis nägin, et õhupiltide kvaliteet on nüüd nende omavahelises võrdluses nõrgem ja soov lennata kahanes veidi. Kuid lahendus oli lihtne – 2019. aasta lõpus laiendasin oma õhuväge uue lipulennuki – Mavic 2 Proga.
(Ääremärkuse või -tõdemusena peaksin tunnistama, et kuigi drooniga pildistamisest süttis taas armastuse lõke nö tavafotograafia vastu, siis ma ei suudaks ette kujutada oma visuaalmaailma ilma võimaluseta taevast kantsi endale vallutada.)
Võib-olla sa nüüd küsid, et mis mu stiil on? Nagu laulis Freddy Mercury: “I want it all and I want it now!” Ehk siis väga kindlat stiili ma vähemalt teadlikult hetkel ei viljele. Kuna olen oma pooleteise aastase staažiga veel tugevas arengufaasis, siis tahan proovida väga paljusid erinevaid stiile nii pildistamisel kui töötlemisel. Sellegipoolest võib minu töös ära tunda eestlusele omaseid elemente – kui üldse näed inimesi pildil, siis on neid pigem vähe (enamasti mina ise, sest nii on kõige lihtsam aegu sobitada ja modell ei tüdine ära kui fotograaf ikka ja jälle uusi nurki proovib), mis praegusel ajastul on veel eriti oluline eeskuju mõttes. Tunda on linnainimese igatsust looduse järele, sekka mõne vaatega oma loomulikule elukeskkonnale.
Kuigi neid mustreid leiaks veel palju, siis nagu kujunemisjärgus loomeinimesel ikka, on minu pildistamisstiilid pidevas muutumises. Veel mõned kuud tagasi tundus inimesteta arhitektuuri ja linnavaadete pildistamine ääretult põnev, nüüd aga on see minu jaoks veidi igav ja soovin pigem pilti tabada loodust. Hooti käib minust üle minimalismipisik, mis eriti väljendub drooniga otse ülalt alla pildistades. Suve lähenedes tunnen ma kuidas aga kasvab minu soov pildistada ka inimesi ning eriti tahaks ma oma kätt proovida sportlaste jäädvustamisel drooniga. Eriti köidab mind mõte eksperimenteerida triatleetide treeningute ja võistlustega.
Kui senimaani olen ma keskendunud peamiselt piltidele, siis viimastel kuudel olen ma hakanud ka videomaailmaga sõbrustama. Siseriiklikule turismile suunatud suvi soodustab seda ja kuna plaanis on palju aega looduses veeta, siis videomaterjali loodan sealt lademetes saada. Esimesed videod olen ma juba ka valmis teinud ja kuigi videograafiaga on tööd palju rohkem ning selle õppimisest on mu pea vaat et sama paks kui Tallinna Jõuluturg droonidest esimese lume saabudes, siis tulemus on seda väärt.
Oma loomehobist olen ma vaikselt hakanud välja arendama ka ettevõtlust – ühelt poolt pakun ma fototeenust, aga teisalt müün ma soovijatele oma lõbuks tehtud pilte. Põhitööks ta ehk nii pea ei muutu, aga annab täiendavaid võimalusi oma tehnikaparki tulevikus veelgi uuendada ja taset aina kiiremini uutesse kõrgustesse viia (aga mitte üle 152 meetri).
Samas ei tohi unustada, et loomine peab loojale rõõmu pakkuma. Kuna see suvi tuleb meil ilmselt lähiturismikeskne, siis panin ma Instagramis käima ka väikese fotovõistluse, kus julgustan inimesi oma kodumaad ja lähiriike avastama ning ka teisi lahedate piltidega inspireerima. Osalemiseks tuleb kasutada teemaviidet #reisilesimoga (väike sõnamäng kunagisele teleklassikale). Lähemalt saad sellest lugeda minu Instagrami lehelt.
Võid julgesti minu tegemistel silma peal hoida ja äkki isegi kohtume taevastes kõrgustes (sellisel juhul võime vilgutada tervituseks tulesid ja hoida väikest pikivahet, et ei peaks DJI Care Refreshi aktiveerima 🙂 ).”
Koduleht: https://www.simosepp.com/
Instagram: https://www.instagram.com/visualsbysimo/
Youtube: https://www.youtube.com/channel/UCpP6vnDlJKiD32NzXwuh4rw?
[divider width=”500000484px”]
“Kuidas ma sain droonipiloodiks” on Droon.ee blogis uus rubriik, kus tutvustame säravaid tähti droonimaastikul – uusi ning vanu droonipiloote, nende tegemisi ja olemisi. Me jälgime väga Eestis tegutsevate droonihuviliste jäädvustusi – täägi meid Instagramis (#droonee) või liitu meie droonigrupiga Facebookis: Droonisõbrad. Meile väga meeldib näha mis te teete ning ühtlasi ka teistega nähtut jagada.
[divider width=”504948904499px”]
