„Ei, siit ka ei sa ligi. Prooviks sealt poolt. Äkki sealt kaudu ei upu ära. Ei, siin ka vajub. Aga teiselt poolt? Eip. Otsin teise koha? Aga see peegeldus on ju nii lahe. Egas midagi. Tuleb ikka see droon ära osta.“

Enne, kui julguse kokku võtsin ja endale drooni soetasin, oli mul selliseid mõttemonolooge omajagu olnud. Seda juhtus nii padrikutes, soodes kui ka metsajärvede õõtsikutel, kuhu millegipärast eriti tihti sattusin. 2017. aasta juunis võtsin asja kätte ja sukeldusin droonimaailma. Olin selleks ajaks juba 6 aastat peegelkaameraga Eesti loodust vallutanud ning seetõttu oli õige drooni leidmise üheks tingimuseks piisavalt hea pildikvaliteet. Sel ajal tundus parim variant DJI Phantom 3 Pro. Kuna olin veendunud, et sõidan oma esimese drooni paari kuuga kuhugi puu otsa või mõne eriti ilusa peegeldusega järve põhja, otsustasin leida kasutatud drooni. Toona soetatud Phantom on siiani alles, üle elanud ühe eriti lumise kokkupõrke kuuseladvaga talvises Haanjas ning täiskiirusel hädamaandumise keset asfalteeritud maanteed. Ja uskuge või mitte, aga droon ja kaamera töötavad siiani laitmatult. Tõsi, pildikvaliteet jäi ajale jalgu ja 2019. aasta algul leidis tee minu fotokotti DJI Mavic 2 Pro.

Esimene tõsisem fotoprojekt oligi seotud ühe ligipääsmatu rabajärvega Karula rahvuspargis. Mitmed lennutamised erinevatel kellaaegadel ja igasuguste ilmaoludega tasusid ära ning esimese lennusuve lõpuks olin saanud pildi, millega võis rahule jääda.

Isegi pärast 3 aastat selles samas kohas lendamist ootan ikka iga kord põnevusega, missugune pilt mind sel korral ootab. Kunagi ei kujuta päris täpselt ette, missugune vaade kõrgemalt avaneb. Suure eeltöö saab ära teha satelliitkaardiga, kuid valgus ja maastik suudavad alati üllatada. Teinekord piisab vaid drooni lennutamisest mõne meetri kõrgusele ja juba avaneb vaatepilt, mida maa pealt ei oskaks ettegi kujutada.

Drooni madallendudest on kõige rohkem kasu talvel. Olen nii mõnelgi korral suure lumega Karula kuplite vahel vaate „ära rikkunud“ oma enda jalajälgedega. No ei suuda ju kõiki kompositsioone enne lumes sumpamist läbi mõelda. Ühel hetkel pööran ümber, vaatan oma rada lumes ja mõtlen autost lumelabida ja harja tuua, et siis kilplase kombel kuppel jälle „ära siluda“. Õnneks on see vaid mõtteks jäänud ja viimastel talvedel olen sellistes kohtades alustanud drooniga ja võimalikult paljud nurgad läbi lennanud, et alles seejärel peegelkaameraga õigesse kohta tatsata. Teinekord ei raatsigi vaatepilti rikkuda ja saab ka drooniga meetri kõrguselt pildi tehtud.

Suurema sensoriga Mavic 2 avas minu jaoks ööfotograafia ka droonimaailmas.  Samuti püsib droon nii hästi paigal, et võimalik on mängida pikemate säride ja neutraalhallide filtritega päevases valguses. Veel mõned aastad tagasi tundus selline asi uskumatu.

Minu jaoks on pildistamise juures kõige olulisem protsess. Olgu see siis pildiideede välja mõtlemine, planeerimine või looduses olemine. Pole oluline, milline on lõpptulemus või kas üldse saabki mõne pildi tehtud. Sel põhjusel on juhtunud ka nii, et hommikul rabas jääb droon lennutamata, sest loodushäälte ja -vaikuse lõhkumine ei tundu lihtsalt õige. Eks näis, kas varsti saame lennutada täiesti hääletuid droone. Seniks kõigile kindlat lendu!

 

Tuule tegemiste kohta saab rohkem lisa vaadata siit:

Instagram: https://www.instagram.com/tuulemuursepp/

500px.com: https://500px.com/p/tuulemuursepp?view=photos

 


“Kuidas ma sain droonipiloodiks” on Droon.ee blogis uus rubriik, kus tutvustame säravaid tähti droonimaastikul – uusi ning vanu droonipiloote, nende tegemisi ja olemisi. Me jälgime väga Eestis tegutsevate droonihuviliste jäädvustusi – täägi meid Instagramis (#droonee) või liitu meie droonigrupiga Facebookis: Droonisõbrad. Meile väga meeldib näha mis te teete ning ühtlasi ka teistega nähtut jagada.