Veebilehel kasutatakse küpsiseid. Küpsised on vajalikud teie kasutajamugavuse ning veebikülastusstatistika eesmärgil. Veebilehe kasutamise jätkamisel nõustute küpsiste privaatsustingimustega! Privaatsuspoliitika tingimusi näete siit.
Sotsmeedia tunneb teda küll pigem Kaifo nime all. Laia silmaringiga maailmarändur, kes paikneb alaliselt Tallinna külje all aga süda ja hing kuuluvad Muhu saarele.
Kuidas küll jõudis ta drooninduseni, pajatab sellest Kaido ise: “Ma tükk aega mõtlesin, kui kaugele oma looga minna. Kas alustada ajast, kus ma tegin vanaema fotokaga pilte ning proovisin neid pimikus ilmutada või rääkida sellest, kuidas ma tavalise seebikarbiga tegin sadu pilte, mida tuli omakorda paberile ilmutada? See aeg jäi enne täisealiseks saamist ning kuna tegemist ei olnud digiajastuga, siis pikemalt ma seal ei peatu. Kuigi fotograafia pisik on mind juba lapsest saati saatnud, siis tuleksin ma aastasse 2005, kus ma sain endale Canon PowerShot A70 3.2 megapikslise kaamera koos 512MB mälukaardiga. Mälukaart oli nii “suur”, et täies mahus pilte mahtus sinna suhteliselt vähe ja ruumi kokkuhoiu mõttes tuli pildistada väiksemas resolutsioonis. Kui täna mõelda tagasi sellele ajale, siis jube kahju, et sai tehtud väikes formaadis pilte. Kahjuks neid ei kannata ka mitte kusagil presenteerida, seda nii kvaliteedi kui ka sisu poolest, aga endal nostalgia mõttes hea üle paari aasta neid ikka ja jälle lapata. Olid ägedad asjad siis!
Umbes täpselt aasta hiljem ehk 2006 aastal läbisin ma fotograafiakursused algajatele Eesti Fotos ning vahetasin oma senise tubli töölooma Canon 350D peegelkaamera vastu. Selle kaameraga ma käisin ringi 6 aastat, enne kui see järgmisele omanikule läks visuaalseid memuaare salvestama. Paraku peab tõdema, enamus pilte olen teinud sahtlisse “tolmu” koguma, peale mõne pildi, mida on võimalik leida Õhtulehe ja Kroonika arhiivist. See oli see aeg, kus veel ei saanud Youtube abil autot või külmkappi parandada, rääkimata sellest, kuidas fotodele töötlemist teha. Hiljem tulid telefonid, millega said juba enam vähem normaalseid pilte teha ja kuna kutselist tööd ei teinud, siis väga puudust ei tundnud ka. Nii minul huvi fotograafia vastu mõneks ajaks hääbus.
Aastal 2013 ostis üks mu sõber DJI Phantom drooni, mille külge pani Gopro kaamera ja tegi sellega pilte ning videosid. See oli see aeg, kui sa panid kaamera tööle ja lootsid, et pärast lendu midagi head välja tuli. Need kinni püütud kaadrid tundusid väga ägedad. Alguses polnud kvaliteet kuigi kiita, videod virvendasid ja pildid olid kadreerimata, aga nagu öeldakse, et parima pildi teeb see kaamera, mida sa parasjagu käes hoiad või millega pilti teed. Paar aastat hiljem hakkasin märkama, siin seal õhust tehtud pilte ja videosid hakkas internetis rohkem levima ning endalgi hakkas vaikselt mõte idanema, äkki peaks omale ka soetama drooni.
Päris tegudeni jõudsin aasta tagasi märtsis-aprillis, kui ma hakkasin omale drooni otsima. Kuna turul oli nii uusi kui ka (tunduvalt soodsamaid) kasutatud droone, mis vähe lennanud ja riiulisse tolmu koguma jäänud ehk ostetud esimesest emotsioonist või tont teab millisel ajendil. Sellest lähtuvalt kartsin ka mina, et kui ma omale drooni ostan, siis äkki ei meeldi, ei oska või ei saa hakkama ning jääb seisma. Seega otsustasin, et esimene droon võiks olla kasutatud, kuid garantiiga ning peab olema ka kompaktne, et reisidele kaasa võtta. Niisiis kuidagi läbi Facebooki droonituru sattusin ma Droon.ee komisjonimüügi lehele, kus oli mitmeid variante. Hakkasin vägagi abivalmis Birgitit (Droon.ee meeskonnaliige – toim.) küsimustega hullult pommitama ja tehnilisi aspekte uurima. Lõpuks osutus valituks DJI Mavic Air Fly More Combo. Tänaseks päevaks on mul droon olnud tubli kaaslane juba tervelt aasta, oma ostu ma ei kahetse ning olen püüdnud väga toredaid ning vahvaid kaadreid.”
Esimene droonifoto sai tehtud Viru Rabas ja mitte küll Mavic Air’iga vaid hoopistükkis Mavic 2 Pro-ga.
Hiljem sai jäädvustatud sama “portree” uuesti lumistes oludes Mavic Airiga.
“Kuidas ma sain droonipiloodiks” on Droon.ee blogis uus rubriik, kus tutvustame säravaid tähti droonimaastikul – uusi ning vanu droonipiloote, nende tegemisi ja olemisi. Me jälgime väga Eestis tegutsevate droonihuviliste jäädvustusi – täägi meid Instagramis (#droonee) või liitu meie droonigrupiga Facebookis: Droonisõbrad. Meile väga meeldib näha mis te teete ning ühtlasi ka teistega nähtut jagada.
Sõbralik noormees päikseliselt paradiisisaarelt Hiiumaalt, kes töö tõttu veedab palju aega pealinnas. Küll aga kuidas jõudis Allar fotograafiani? Allar annab aru: “Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oma päris esimese kaamera ostsin aastal 2006, kui sai raha kogutud ning suurima pisku kogumiskassasse pani isa Muravei, mille maha müüsin. Tookord sai soetatud esimeseks pildikastiks Fujitsu S5600. Kaamera töötas seni, kuni ühel jaanipäeval pilte tegema läksin ja kaamera õnnetult betoonile kukkus. Pärast seda hakkas kaamerast tulema ainult roosasid pilte, mis on küll omamoodi tore ja kunstiline, aga mitte piisav, et teha selliseid pilte, nagu mina seda soovin. Peale Fujitsu otsalõppemist liitus minu pildiretketele Canon 400D, mis tänaseks on välja vahetatud Canon 60D vastu, mida kasutan siiani.”
Kuidas aga Allar jõudis aerofotograafiani? “Oma esimese drooni ostsin 2019 aastal – DJI Mavic 2 Pro, mis on hetkel põhitööriist piltide tegemisel. Rohkem kasutangi drooni kui tavakaamerat, sest kes tahab lennata kui lind ja näha maailma kõrgemalt, seda aitab aerofotograafia. Ülevalt poolt on maailm hoopistükkis teistmoodi – Palju põnevam!”
——
Allari kõige esimene pilt drooniga:
Kuidas sündisid 24 veebruari tossupildid?
“Ühel päeval märkasin Droon.ee poolt jagatud fotot, millel oli noormees mitme drooniga (@visualsbysimo, Simo Sepp – toim.). Mul endal oli sarnane idee juba küpsemas ning lasin mõtte vabamalt lendu. Plaanis oli kasutada värvilisi tossupomme. Kiire googeldamine andis küll tulemuse, kus inimesed on pannud suitsu drooni külge, kuid minu jaoks polnud see ideaalne variant. Sai edasi mõeldud ja 24. veebruar ehk Vabariigi aastapäev polnud enam kaugel ning siis sähvatas: Eesti lipp! Motivaator oli olemas ning edasi tuli otsida, kust saab õiget tooni tossupomme. Tänu sõbra nõule sai võetud kiire kontakt Naeruvabriku meeskonnaga, kes kiirelt oma arsenaliga appi tulid. Panustasin pildistamise nädalavahetusele, kui olin Hiiumaal. Kuna tossu kasutamisel on pildistamiseks aega alla ühe minuti, tuli kõik korralikult läbi mõelda: mis poolt puhub tuul ja kuidas toss rohkem välja paistaks (selleks kasutasin autotulesid), mis värvid esimesena käima panna jne. Kaamerad said üles seatud ning ja nii sündiski.” Pildistamisel oli abiks ustav kaaslane – droon DJI mavic 2 Pro.
“Kuidas ma sain droonipiloodiks” on Droon.ee blogis uus rubriik, kus tutvustame säravaid tähti droonimaastikul – uusi ning vanu droonipiloote, nende tegemisi ja olemisi. Me jälgime väga Eestis tegutsevate droonihuviliste jäädvustusi – täägi meid Instagramis (#droonee) või liitu meie droonigrupiga Facebookis: Droonisõbrad. Meile väga meeldib näha mis te teete ning ühtlasi ka teistega nähtut jagada.
Alates viiiruse ilmumisest Hiina linnas Wuhanis 2019. aasta detsembris on uus COVID-19 koroonaviirus levinud kogu maailmas väga kiiresti ja ettearvamatult.
Haiguspuhangu kasvades kasvasid ka avalikud küsimused ja mured. Kui kaugele viirus levib? Kuidas saavad inimesed end kaitsta. Kuidas viirus levib jms.
Nendele hirmudele reageerimiseks ja kriisi lahendamiseks uurisid Hiina avaliku julgeoleku ametnikud, kuidas uusi tehnoloogiaid kasutada koostöös DJI-ga, leiti mõningad lahendused kuidas kiiresti desinfitseerida suuri avalike alasi.
Avalike alade desinfitseerimine droonide abil
DJI Enterprise Agras seeria põllumajanduse droone kohandati, et pihustada definitseerimisvahendit potentsiaalselt kahjustatud piirkondadele. Kahjustatud piirkondades üritab Hiina viiruse levikut avalikes kohtades piirata mitte ainult traditsiooniliste meetmetega. Suurte alade pihustamine definitseerimisvahendiga vähendab riski töötajatele, annab võimaluse ühtlasemalt, kiiresti reageerida suurtele aladele ilma, et see otseselt kedagi segaks. Definitseerimisvahendit ühtlaselt pihustades saab katta suuremaid alasid ja ühtlasi toimib laialdasemalt.
Pärast uurimisi ja katsetusi töötasid meeskonnad välja kloori või etüülalkoholil põhineva desinfitseerimisvahendi õhust pihustamise jaoks parimad lahendused. Lahuse kontsentratsiooni ja lennusuuniseid saab muuta vastavalt vajadusele, näiteks kas piirkonas on teadaolevalt nakatunud või mitte.
DJI on Shenzhenis pihustanud desinfitseerimisvahendit enam kui 3 miljonile ruutmeetrile. Samuti aitab ettevõte 1000 Hiina maakonda pritsimismeetodi kasutuselevõtmisel. Sihtpiirkondade hulka kuuluvad tehased, elamurajoonid, haiglad ja jäätmekäitlusjaamad. Kokku hõlmab see kogu riigis seni 600 miljonit ruutmeetrit. Selle lahenduse korral võib pihustamise tõhusus olla traditsiooniliste meetoditega võrreldes 50 korda kiirem. Kriisis, kus aeg mängib suurt rolli, on see suurepärane uudis.
“Varasemalt oli sellistel juhtumitel väga keeruline tagada
personali ohutus,” ütles DJI avalikkuse turvalisuse vanemdirektor Romeo Durscher. “See oli täielik rohujuuretasandi liikumine. Kasutajad inspireerisid meid tegutsema ja see oli vaeva väärt. DJI’l on hea meel, et saab abiks olla uute tööriistade arendamisel, koos saame oma keskkonnale ja ühiskonnale leida parimaid ja kiiremaid lahendusi.
Droonide kasutamine erinevatel viisidel
Need viimased nädalad on andnud inimestele võimaluse leida uusi viise COVID-19 leviku ohjeldamiseks Hiinas. Droonidele paigaldati kõlarid, mis aitasid rahvarohketes kohtades avalikke koosviibimisi hajutada (droonilt saadetav sõnum teavitab inimesi ohtudest, või ohust ja annab suuniseid) DJI Mavic 2 Enterprise seeria droonid on varustatud sellise kõlariga. Kehatemperatuuri jälgimiseks kasutati ka droonide termokaameraid, et tuvastada võimalikke juhtumeid DJI Mavic 2 Enteprise Dual ja Zenmuse XT2 kaamerate abil on võimalik seda väga kiiresti teha ilma, et inimesed tunneks end häiritult lisaks on võimalik jälgida suurt ala.
Droonidega kauba kohaletoimetamine on populaarne teema. Haiguspuhang on hoidnud miljonid pered oma kodudes, et vältida kontakti teistega. Nendele leibkondadele võib tohutult palju abi anda kontaktivaba kättetoimetamise viis: organisatsioonid saavad saata toitu, tarvikuid ja ravimeid kõigile, kes seda vajavad. Samal ajal vähendab näost näkku kontakti vältimine nakatumisohtu. Vajadusel on DJI olemas lahendusi kauba veoks droonidega.
Juhtumite arv kasvab Hiinas ja ka väljaspool seda. Kuid hiljutised aruanded näitavad, et tõusulaine näib pöörduvat. Teadlased õpivad viiruse kohta iga päev rohkem. Vaktsiinid töötatakse välja laborites kogu maailmas. Ja avalikkus annab oma osa, rakendades kõiki olemasolevaid ettevaatusabinõusid.
Ehkki COVID-19 on endiselt oht, leidub lugematuid inimesi, kellel on 21. sajandi lahenduste väljatöötamiseks uuenduslikke ideid, et päästa elusid. Oleme DJI-ga uhked, et anname neile isikutele võimaluse igal hetkel, ja jätkame #DronesForGood ‘iga edasiliikumist, et kaitsta nii hädaolukordadele reageerijaid kui ka laiemat avalikkust. Loodame, et sellest kriisist saadud õppetunnid aitavad meil droone, andureid ja muid tipptasemel lahendusi veelgi paremini kasutada tulevaste meditsiiniliste, humanitaar-, katastroofi- ja abimissioonide ajal.
Kui Teil on ideid kuidas saame droone veel kasutada andke meile sellest teada, lisaks kui vajate tuge või abi võtke ka meiega ühendust info@droon.ee
Droon.ee toetab koolides programeerimist ja korraldasime koostöös DJI-ga Eestis esimest Tello võistlust Tallinna Pelgulinna gümnaasiumis 03.12.19. Vaata videost järgi, mis toimus ning tule soeta oma esimene nutikas Tello droon meie kauplusest Villardi 22, Tallinn või SIIT.
Drooninduse algpäevil nokitseti ja prooviti leida lahendusi, kuidas suured filmi- ja peegelkaamerad taeva alla tõsta (muidugi ma ei välista siinkohal, et seda praegu ei tehtaks). See aga nõudis suuremõõtmelisi ja raskeid droone ning üldjuhul kippusid nende lennuajad raskuse tõttu lühikeseks jääma. Lahendusi otsides ja leides hakati edasi mõtlema, kuidas seda kõike kompaktsemaks saada. See viis järjest ajapikku kaameramehhanisme „kokkusurumiseni“ ning väiksematesse keredesse istutamiseni. Peale kaamera mõõtmete vähendamist hakati aga keskenduma droonide kompaktsemaks tegemisele, sest pisemal kaameral võiks ju küljes olla ka lihtsasti kokku-lahti käiv ja väiksemõõtmelisem droon. Selle tulemusel sündiski DJI Mavic-seeria, mis sai 30. oktoobril lisa.
Nimelt lasi DJI välja uue õhusõiduki nimega Mavic Mini, mis on siiani kõige kergem ja taskukohasem (nii hinnalt kui suuruselt) droon, mis DJI kunagi teinud on (väljaarvatud siis Tello, mida tegelikult toodab samuti DJI aga disain ja tehnoloogia kuulub Ryze Tech-ile).
Aga milleks Mavic Mini? Mavic 2 või Mavic Air on samuti kokkuklapitav ja saab kotti või kuhu iganes „visata“.
Tegelikult on peamine põhjus väga lihtne: droonindus on ülemaailmselt levinud ja popp ning see toob kaasa reeglid ja regulatsioonid, mis ajapikku karmistuvad. Regulatsioonid on riigiti hetkel küll erinevad, kuid alates aastast 2020 proovitakse Euroopa Liidu droonilennureegleid ühtsustada. Lihtsalt öeldes on praegusel ajahetkel juba palju riike, kus tuleb kõik õhusõidukid, mis kaaluvad üle 250g, registreerida ning sooritada vastav piloodieksam. Ehk siis – kui sa sooviksid näiteks minna oma 907g kaaluva Mavic 2 Pro’ga Kanadasse, siis pead sa oma drooni registreerima ja taotlema droonipiloodi sertifikaadi (ning muidugi selle eest ka veidikene maksma olenevalt riigist, mõnes võib loa maksumus ulatuda mitmesaja euroni). Siinkohal tulebki mängu Mavic Mini kõige suurem eelis, milleks on tema kaal – 249g. Seesugune kaalunumber liigitab Mavic Mini „mänguasja“ alla, kuid vaatame siis, kas tegemist on siis ka reaalselt mänguasjaga või on tal ikkagi suurem kasutegur ka.
Mis seal karbis siis on?
Enne, kui karpidesse sukeldume, teeme selgeks, et Mavic Mini on saadaval kahes variandis – Mavic Mini (399€) ja Mavic Mini Fly More Combo (499€). Meie avasime nendest viimase ning kuna oma silm on kuningas, siis allolevast videost on kõige paremini näha, mis seal karbis oli:
Meie leidsime sealt karbist:
-1x Mavic Mini droon
-1x juhtpult
-3x Intelligentne aku
-3x Propellerid (paar)
-2x Micro-USB kaabel
-1x Gimbalikaitse
-1x Juhtpuldi kaabel (Micro-USB)
-1x Juhtpuldi kaabel (Type-C)
-1x Juhtpuldi kaabel (Lightning)
-1x Varu juhtkangid (paar)
-18x Varukruvi (propellerite kinnitamiseks)
-1x Kruvikeeraja
-1x 360° propellerikaitse
-1x Kahesuunaline laadimisdokk
-1x 18W USB laadija
-1x Kandekott
-1x Silikageeli kott (noh, et karbi sisu hoida kuivana, söömiseks see ei kõlba 🙂 )
Lahkame siis tähtsamad komponendid ka veidi üksikasjalikumalt (drooni jätame muidugi viimaseks)
Kuidas juhtpuldiga lood on?
Juhtpult on välimuselt ja kujult suhteliselt sarnane Mavic Air’i ja Spark’i juhtpuldiga.
Suurimad muutused on:
-Parempoolse pildistusnupu all ei ole ei rullikut ega nuppu
-Micro-USB port asub ainult külje peal
-Pausi-, FN- ja Sportrežiimi-nupp on eemaldatud
Ideeliselt sama, aga lihtsustatud. Aku mahtuvus on 2600 mAh ning kuskil 120 minutiga peaks saama puldi laetud (kasutades kaasasolevat adapterit või muud QuickCharge 2.0 toega produkti).
Mis akut droon kasutab?
Mavic Mini kasutab Li-ion 2S akusid (Mavic 2 Pro kasutab näiteks LiPo 4S akusid). DJI lehel on kirjas veel ka LiPo 2S’id, mis on väiksema mahtuvusega ja mõeldud Jaapani turule. Jaapani turule mõeldud akuga kaaluks droon 199g, aga sellega kaasneb ka poole väiksem akumahtuvus- 2400 mAh vs 1100 mAh. Hämmastav on muidugi selle aku (räägime nüüd uuesti Li-ion 2S’ist) juures aga akukestus – kuni 30 minutit. See 30 minutit on muidugi üsna ideaaltingimustes ja tegelikkuses see kindlasti varieerub aga niipalju, kui vahelduva eduga testisime, saime üle 20 minuti igal lennul – rohkemaks ei olnud siiani veel lihtsalt vajadust. Aku täislaadimiseks kulub umbkaudu 90 minutit (kasutades kaasasolevat adapterit või muud QuickCharge 2.0 toega produkti).
Kuidas ma akut laen?
Akude laadimiseks hõlbustamiseks on kaasas kahesuunaline laadimisdokk. Kindlasti tekitab küsimusi sõna „kahesuunaline“. Selle all mõeldakse seda, et laadimisdokki saab kasutada ka akupangana ning samuti võimaldab see puldi (või mõne muu seadme) laadimist. Pulti ja akusid samaaegselt dokk ei lae (mainin ka igaks juhuks, et akude samaaegset laadimist ei toimu). Laadimisdokile on lisatud power-nupp, mis käivitab akupangafunktsiooni. Akude laadimiseks saab kasutada Micro-USB otsa (ka droon ise kasutab Micro-USB’d). Micro-USB võib olla ka üks küsimusi tekitav otsus DJI poolt, sest enamus ju kasutab Type-C liidest ja samuti Mavic Mini eelkäijad.
Propellerid saab ikka naks ja naks ära vahetada?
Mavic Mini puhul on ära kaotatud juba käe sisse harjunud kiirkinnituspropellerite kasutus. Selle drooni puhul tuleb propellerite vahetuseks kruvikeeraja kätte võtta. Propelleritest veel niipalju, et eelnevalt Spark’i ja Mavic Air’iga kokkupuutes olnuna eeldasin, et Mavic Mini peaks tootma eriti võigast peenikest pininat. Kuid õnneks ma eksisin ning tegu on äärmiselt vaikse drooniga.
Kas me nüüd droonist ka räägime?
Lõpuks siis jõuame drooni endani. Mavic Mini on olemuselt nagu muud tänapäeva tippdroonid – kompaktne, volditavate jalgadega, kergesti lendulastav, stabiilne, hästi juhitav ning kolmeteljelise kaameraga. Esimest korda kätte võttes ei tundu plastik niivõrd tugev ja sarnane eelnevalt kokkupuututud „DJI-plastikuga“. Samuti tundub droon isegi habras ja õrn, aga sellega harjub üsna kiirelt. Seda tunnet võimendab kindlasti drooni kaal, mis oli 249g (ja tegelikult on droon enese kaal ilma akuta ca 149g), ja tema väiksus. Drooni dimensioonid kokkuvoldituna on 140x82x57 mm (võrdluseks panin kõrvale iPhone XS Max’i), mis võimaldab drooni isegi taskusse panna rääkimata siis kotti paigutamisest. Ainuke murekoht nii kerge ja pisikese drooni puhul võib olla tuul, kuid hetkel ei ole suurema tuulega lendama sattunud.
Kas see enne seina seisma ka jääb?
Kui nüüd hakata sensoritest rääkima, siis selle teema saame kiirelt kokku võetud, kuna sensorid põhimõtteliselt puuduvad. Disainielemendina on küll mingisugused silmad droonile kleebitud ning drooni alumises osas on ka sensorid positsioneerimise hõlbustamiseks, kuid sellised sensorid, mis ennetaksid avariiolukordi, Mavic Mini puhul puuduvad. Selle kompenseerimiseks on saadaval siis 360° propellerikaitse. Igaks juhuks soovitaksin selle drooni puhul neid igal võimalusel kasutada. Propellerikaitsmete lisamine aga teeb selle minidrooni mitmeid kordi suuremaks ning tasku seda enam ei mahuta.
Päris murelikuks ei tasu aga sensorite puudumise pärast minna – droon hoiab siiski väga hästi kõrgust ja positsiooni ning seda isegi tubastes ja GPS’i-vaestes kohtades.
Kaugele lendab?
Droon kasutab „täiustatud“ WiFit, mis võib veidikene tulla pettumusena, kuna kõik uuemad DJI droonid siiani on juba ümber ehitatud OcuSync’i peale, mis tagab kindlama signaali ja suurema leviulatuse. Kodulehe järgi levib juhtpuldi signaal ja drooni videoedastus Euroopas (CE) 2.4 GHz peal 2000 m ning 5.8 GHz peal 500 m. Reaalsuses on see kõik jällegi
varieeruv ja maksimumkaugust selle drooniga veel püüdma läinud ei ole. Samas on tegemist üsna väikese drooniga, millel puuduvad takistuse vältimiseks ka sensorid, niiet enne kauguse püüdmist tuleks alati olukorda ja riske reaalselt hinnata.
Teeb pilti ja videot ka?
Mavic Mini kaamera on võimsuselt kõige enam võrreldav Phantom 3 Pro kaameraga, küll aga on kaamera veidi väiksema jõudlusega. Megapiksleid fototegemiseks on 12 ja videot saab teha 1080p 25/30/50/60p või 2.7K 25/30p resolutsioonides. Video puhul on ainsaks valikuvariandiks autorežiim ning video ise on üsna kokkupressitud – maksimum bitrate on 40 Mbps ning ainult formaadiks on ainult MP4 H.264. Puuduvad ka sellised mugavused nagu D-Log või kohandatud kasutajaprofiilid. Pildistamisel saab lükata peale manuaalrežiimi, mis võimaldab veidikene ISO ja säriaega sättida.
Sellised võimalused vähemalt olid minul äpi beetaversioonis. Tegelikult näiteks video manuaalrežiimi lisamine peaks olema selline asi, mille saaks külge pookida tarkvara uuendusega, ehk siis jääme lootma tulevastele uuendustele. Siinkohal siis mainin ka ära, et drooniga tuleb välja ka uus äpp, aga sellest ma väga palju rääkima hetkel ei hakkaks, sest lõppversioonis võib olla miskit hoopis erinevat. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist on üsna lihtsustatud piloteerimisrakendusega. Esmapilgul ei jäänud silma ka selliseid intelligentseid režiime nagu ActiveTrack (arvatavasti jäeti ära sensorite puudumise tõttu) või panoraamfoto salvestamine, aga jällegi – peaks olema tarkvaraliselt lisatavad.
Aga tagasi kaamerateemasse tulles. Kui siia juurde lisada nüüd ka tõsiasi, et RAW-formaati droon ei väljasta (lisaks 4K puudumisele), siis jätab see kindlasti edasijõudnud drooni foto- ja videograafid suhteliselt külmaks. Samas ei ole selle drooni siht olla tippude-tipp kvaliteedi suhtes ning suurte kinolina kaadrite talletamiseks. Mavic Mini jõudlus on tavakasutajale täiesti piisav ning 2.7K video ja 12MP kaamera JPG-pilt on täiesti arvestatavad ja teravad, eriti selle hinnaklassi juures. Ja Spark’i ees on kindlaks eeliseks 3-teljeline gimbal. Siin mõningaid näiteid Mavic Mini kaamera võimekusest (Kaupo pilt on natuke “tuunitud”, Karli oma täiesti toores):
Mavic Mini’t ei saakski kohe otseselt millegi sarnaseks liigitada – ta käib kokku nagu eelnevad Mavic-seeria droonid, on suuruselt väiksem kui Spark ning kasutab Phantom 3 Pro’ga võrdväärset kaamerat. Igalt poolt on nagu midagi võetud ning kasutusse pandud, kuid samas otsest sellise õhusõiduki laadset turul ei ole. Kui peaks kuidagi drooni lahterdama, siis paneks ta sinna kuhugi esimeseks-drooniks-osta-see ja võtan-alati-igale-poole-kaasa-(eriti-välismaale) juurde. Kõige lihtsam oleks plussid/miinused välja tuua ja eks siis igaüks ise otsustab, mis selle infoga peale hakkab. Lihtsalt tuleb arvesse võtta, et üldjuhul mingi asja suurendamine (Mavic Mini puhul väiksemaks tegemine) peab tulema millegi arvelt. Kindel on aga see, et selles hinnaklassis on aga Mavic Mini üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtes.
DJI Mavic Mini tuleb laia valiku aksesuaaridega, see klaasist kuppel on laadimisdokk, mis tundub eriti huvitav.
+
Kaal alla 250g
Kompaktne
Lihtne äpp
Pikk akukestvus
Üllatavalt stabiilne arvestades drooni väiksust
Võimekaim droon selles hinnaklassis
–
4K puudus
RAW puudus
Sensorite puudumine
Kasutab Wi-Fi’t (ei ole OcuSync’i peale ehitatud)
Micro-USB kasutus
Kui tekkis huvi või lisaküsimusi, võta meiega ühendust e-mailil info@droon, telefonil +372 58351267 või tule meie esindussalongi aadressil Villardi 22, Tallinn.
DJI Avalikustas järjekordselt uue toote, aga seekord polnud tegemist mitte drooni ega gimbalilaadse vidinaga, aga hoopis seikluskaameraga, mis pakub otsest konkurentsi GoPro-le. GoPro-le väga sarnanev ja OSMO Action-i nime kandev kaamera ei tundu esmapilgul kuidagi erinevat tavalistest GoPro nö. Hiina koopiatest, aga kui asja lähemalt uurida, siis on selles peidus nii mõndagi, mis paneb siiani suurima seikluskaamerate tootja otsaesise higistama.
OSMO Action-it karbist välja võttes leiab sealt kaamera, aku, aku karbi, kaks kinnitusplaati, kaamera ümbrise ja USB-C juhtme. DJI on üritanud aksessuaare võimalikult praktiliseks luua. Näiteks aku karbikeses on ka pesa mikro-sd kaarti jaoks ja kinnitused sobivad ka GoPro aksessuaaridega, mis tähendab, et ei pea GoPro pealt OSMO-le liikudes kinnitusi vahetama hakkama. On näha, et üritatakse silma jääda detailidele rõhku pannes ja nurki lihvides.
Ekraanid
Minnes kõige märgatavama asja juurde esimesena, siis OSMO Actioni puhul torkavad silma selle 2 ekraani – nii ees kui taga. Mõlemad ekraanid on värvilised ja lubavad kuvada kaamerast tulevat pilti, aga ainult tagumine ekraan on puutetundlik – seadistusi eesmiselt ekraanilt muuta ei saa. Eesmine ekraan teeb kadreerimise või selfide pildistamise ülimalt mugavaks ja selleks, et ekraanide vahel vahetada tuleb kas öelda kaamerale „screen switch“, puudutada tagumist ekraani kahe sõrmega kaks korda või hoida QS nuppu pikalt all. Tagumisel ekraanil seadistusi muutes, üllatab kasutajat vägagi kiirelt reageeriv kasutajaliides. Detailidele rõhku pannes on kasutajaliidest hästi läbi mõeldud ja enam ei tundu seadistuste muutmine kaugeltki nii frustreeriv kui varem.
Pildikvaliteet
Kasutades DJI Mavic Air-i kaameras sees peituvat sensorit, suudab OSMO Action filmida bitikiirusega kuni 100 Mbps ja säilinud on ka HDR funktsioon. Aegluupi saab filmida 1080p režiimis kuni 240fps, ehk 8x aeglustusega. Nagu näha, siis videokvaliteedi ja valikute poolest Osmo Action konkurentidele alla ei jää. Kõik vajalikud komponendid on olemas, et filmida perereisi Balile või krossisõidu MM-i. Täpsemad kaadrisageduse ja reseolutsiooni valikud on alljärgnevad:
OSMO Action võimaldab teha peale video muidugi ka pilte – valikus on üksikpilt, sarivõte, aegvõte, ajastatud võte ja särikahvel. Valgustatus (ISO ja säri) on manuaalselt muudetavad foto- ja videorežiimides. Kaameral on eesmine filter/klaas eemaldatav, mis tähendab võimalust kasutada ND, polariseeritud või näiteks UV filtreid. Selle ülevaate kirjutamise ajal pole DJI veel enda filtreid turule paiskanud, aga kolmandate tootjate poolt on need juba saadaval.
RockSteady
Mida tähendab ’RockSteady’? RockSteady (või siis KiviStabiilne) on DJI vastand GoPro HyperSmooth-ile. Lihtsalt öeldes tähendab see elektroonilist pildi stabiliseerimist enne video mälukaartile salvestamiset. Keeruliselt öeldes: sensori pealt võetakse väiksem pilt, kui sensor tegelikult võimaldaks ja kaamera sees olevate asendisensorite abil liigutatakse ülekatte sees pilti nii, et see paistaks stabiilsemana. RockSteady on veidike stabiilsem HyperSmooth-ist, aga sellega kaasneb ka natuke suurem ’crop’ ehk sensorilt võetakse väiksem pilt ja vaatenurk jääb kitsam. Rocksteady funktsiooni on võimalik kasutada ka koos moonutusi kompenseeriva funktsiooniga, mis eemaldab videolt kalasilma efekti. Mõlemat funktsiooni koos kasutades tundub video vaatajale, et tegemist on stabiliseeriva gimbali peale paigutatud uuema iPhone-ga, mitte käes väriseva seikluskaameraga.
Veekindlus
Osmo Action on veekindel kuni 11M sügavusele ja selleks pole vaja läbipaistvat kesta või mõnda muud kostüümi kaamerale ümber panna. Veekindlusega kannatab paraku helikvaliteet, sest ka mikrofonid peavad olema suletud. Selle tõttu on võimalik juurde soetada USB-C pessa ühenduv mikrofoni adapter, millega väliseid mikrofone kaameraga ühendada, aga ilma välise mikrofonita on helikvaliteet samal tasemel muude veekindlate seikluskaameratega. Kui pole kartust, et kaamera peaks veega kokku puutuma, siis küljel asetsev USB-C pesa kate on eemaldatav, et sinna mugavamalt erinevaid aksessuaare sisestada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et DJI on turule tulnud esimese tõsise konkurendiga GoPro kaameratele. Nad on võtnud droonide peal järele proovitud teadmised ja tehnoloogia ning vajutanud need kokku seikluskaamerasse. Rääkimata ei tohiks kindlasti jätta ka hinnast. Osmo Action maksab ei rohkem ega vähem, kui 379€ ja saadavust võib uurida kas Droon.ee kontaktidelt või tulla kohale meie Villardi 22 salongi, kus on võimalus ka demotootele käed külge panna ja asjaga ise lähemalt tutvust teha.
B&W International on teinud mõningaid muudatusi DJI Mavic 2 Type 3000 transpordikohvrites.
Mis siis muudeti?
Muutused toimusid enamasti vahtplasti disanis, ajendiga kohvrit veelgi turvalisemaks ja mahutavamaks muuta. Kaugjuhtimispuldi sektsioon sai mõningad korrektuurid, mille tagajärjel istub juhtpult nüüd täiuslikult oma pesasse. Lisaks oli soov pakkuda kaitset drooni anduritele – tänu lisatud “vahelaele” ei puutu drooni andurid kopteri alla paigutatud tarvikutega kokku. Muudatused on läbiviidud ka niinimetatud universaalsektsioonis. Lisati eemaldatava vahtplasti, et pakkuda erinevaid paigutusvõimalusi lisaseadmetele. Suurim muutus on akude laadimisvõimalus otse kohvris.
DJI Mavic 2 transpordikohvri ülevaade:
DJI Mavic 2 Pro või Zoom + tarvikutele!
Tänu oma monteeritavale vahtplastile pakub see piisavalt ruumi teie DJI Mavic 2-le ja tarvikutele, nagu Fly More Kit ja kuni 4 ND-Filtrit.
Akusid on võimalik otse kohvrist laadida (laadimisprotsessi ajal on akude ümbert vahu eemaldamine väga oluline).
Lisatasku näiteks dokumendite hoiustamiseks.
Toote omadused:
korpuse kest polüpropüleenist (PP)
sertifitseeritud standarditega STANAG 4280, DEF STAN 81-41 ja ATA 300
CES 2019 konverentsil tutvustas DJI uut juhtpulti eesotsas Mavic 2 seeria droonide jaoks. Android-süsteemil põhinev juhtpult käitab raskusteta DJI GO 4 rakenduse ja 5.5″ sisseehitatud ekraan tagab eredama ja selgema pildi kui tavaline nutiseade. Müüki paisati see hinnaga 649€.
Kui lennutate drooni eredal, päiksepaistelisel päeval, võib olla telefoni või tahvelarvuti ekraaniga navigeerimine keeruline, kuna ekraanilt info kätte saamine on raskendatud. Osad piloodid kasutavad olukorra leevendamiseks päikesevarju, blokeerimaks otsese päikesevalguse langemist ekraanile, aga pikemas perspektiivis on see siiski kohmakas lahendus ning ka päikesevarju ülesseadmine kulutab mingil määral aega. DJI valikus on veel eredad CrystalSky monitorid, mille saab hoidiku abil juhtpuldi külge, kuid Mavic 2 seeriaga turuletulekuga siiski alguses korralike CrystalSky hoidikuid ei väljastatud. Nüüd saime vastuse küsimusele miks – DJI-l oli midagi muud planeeritud. Smart Controller’i eesmärk on asendada tavaline juhtpult, nutitelefon / tahvelarvuti, kaabel ja päikesevari integreeritud lahendusega – kõik-ühes-variant lubab piloodil säästa aega ettevalmistuste arvelt ning toob veelgi esile kasutajamugavused. Tema kõige märkimisväärsem omadus on 5,5-tolline 1080p 1000 cd / m² monitor, mis tõotab väga head nähtavust eredas päikesevalguses (kuigi uue nutika juhtpuldi 1000 cd / m² ekraan on ere, on eraldiseisvate DJI CrystalSky monitoride maksimaalne heledus 2000 cd / m²). Juhtpult toimetab Android-süsteemil, kuid see on vanem 7.1.2 Nougati versioon ja sel ei ole Google Play teenuseid installitud. See tähendab seda, et on võimalik alla laadida kolmanda osapoole poolt arendatud rakendusi sisseehitatud brauseri kaudu või installida APK-faile otse microSD-kaardilt. Puldile on installeeritud DJI Go 4 rakenduse modifitseeritud versioon, mis annab kasutajale mõned lisafunktsioonid nagu näiteks võimalus drooni videomaterjali ning ka otsepilti striimida üle Facebook-i, Instagram-i ja WeChat-i (YouTube võimalus puudub, võib-olla seetõttu, et tal pole Google Play teenuseid).
Juhtpuldil on 16 GB sisemälu, microSD-kaardi pesa ning HDMI-, USB-A- ja USB-C-sisendid. Smart Controlleril on 5000mAh aku, mille tööaeg jääb 2,5 tunni juurde ja seda saab kiiresti laadida iga QC 3.0 laadijaga. Samuti on pult võimeline tõhusalt töötama temperatuurivahemikus -20°C to 40°C.
Hinnaks on küll 649€, mis võib hetkeks hinge kinni võtta, kuid kui teistpidi mõelda, et CrystalSky monitor maksab 549€ ja üksiku juhtpuldi hind jääb alla 400€, siis tegelikult on selle seadme hind isegi mõistetav. Ostjad saavad valida nüüd tavalise ja nutika juhtpuldiga droonikomplekti vahel. Koos drooniga ostes on DJI Smart Controller veidikene odavam. Juhtpult sobib hetkel Mavic 2 Pro, Mavic 2 Zoom ja Mavic 2 Enterprise droonidele.
Esimesed lennud õhumaavikuga on tehtud ja esimesed muljed olemas. Olgu kohe öeldud, et see pole süvaanalüüs Airi võimekusest, vaid esimesed muljed, mis tekkisid peale drooni kätte võtmist ja esimesi lende.
Disain
Air on tilluke. Tunduvalt pisem kui suur Mavic ja kokkuvoldituna väiksem kui Spark. Gimbal on disainilt sarnane Sparki omaga, ei töllerda väljaspool, vaid tundub igas mõttes tugevam ja paremini kaitstud. Miinuseks võib-olla see, et Pro gimbali liikumisvabadus on suurem, Airi puhul jõuab gimbal n-ö piirajateni varem. Erakordselt hea disainiga on gimbali kaitse, mis lihtsalt klõpsab oma kohale ilma igasuguse nikerdamiseta, erinevalt suurest maavikust.
Airi proppe kokku voltida ei saa, aga see otseselt ei sega. Käppade kokkuvolditavus on sarnane Proga, ainult kõik toimib palju pisemas mõõtkavas. Kui Pro näeb välja nagu suuremat sorti robootiline Lego, siis Air on palju voolujoonelisem ja kompaktsem, igas mõttes.
Airi pult on pigem Sparki oma – ekraani pole ja nuppe on ka vähem. Näiteks rullikuga särikompensatsiooni keerata ei saa. Ja kotti mahutamiseks tuleb kangid puldi küljest ära kruvida ja puldi külge hoidikutesse klõpsata. Kuna need varem või hiljem niikuinii ära kaovad, on tagavarapaar kohe kaasas.
Küll aga on positiivne, et kott ise (Fly More komplekti puhul) on palju parema disainiga ja asjad mahutuvad sinna sisse ilma frustratsioonita, erinevalt Pro-st.
Kaamera
Esmapilgul on Airi ja Pro kaamerad peaaegu identsed, aga väikesed, et mitte öelda olulised erinevused neil siiski on. Megapiksleid on mõlemal 12 ja kuni 4K videot salvestavad ka mõlemad. Airi vaatenurk on natuke laiem, 24 mm täiskaadrikeeles vs Pro 28 mm. Pro optika on valgusjõulisem, f/2,2 vs f/2,8.
Airi videokvaliteet tundub aga olevat parem – nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Kui Pro suurim video andmevoog on 60 Mbps, siis Airil 100 Mbps. Mis tähendab lihtsustatult öeldes vähem pakkimist ja loomulikumat pilti. Ja täpselt nii ka välja paistab. Air järelteravustab videot vähem ja automaatne valgebalanss saab ka ilusamini hakkama. Isegi gimbal tundub olevat stabiilsem ja tugevas tuules lennates polnud mingit “jellotamist” ning foto puhul sai ka 1/8 või isegi 1/4 säriga igati terava pildi. Küll aga puuduvad Airil S-Log videoprofiilid, olemas on vaid Cinelike.
Airi aegluubis-video on aeglasem (või siis kiirem) – 120 fps vs Pro 96 fps (1080 fps).
Airi kaameral on fikseeritud fookus. Jah, teoorias saab Pro-ga kunstilisema DOFiga pildi, aga praktikas võib saada hoopis uduse pildi. Airiga pole mingit fookusega nikerdamist, kõik on terav ja see on väikese drooni puhul ainult hea.
Airil on ka rohkem pildistamisrežiime ja 360-kraadise panoraami (mis koostatakse 25st pildist) saab salvestada 32 megapikslisena – pole paha.
Üleüldse, tegelikult on juba kõikvõimalikke režiime ausalt öeldes liiga palju, aga vähemalt kui igav hakkab, siis leiab alati midagi uut, millega drooniaega sisustada.
Lennuomadused
Mavic Air on DJI kõige targem droon. Sensorid (õigemini kaamerad) on ka taga ning olemas on režiim nimega APAS – Automatic Pilot Assistant System. Mis tähendab, et takistust märgates ei “külmu” droon õhus (mis on kohati päris tüütu), vaid lendab vasakult või paremalt või ülevalt takistusest mööda. Väga põhjalikku testi selles osas me veel teha ei jõudnud, aga esmamuljed igatahes pole halvad.
Kiiruslikus mõttes on Air isegi marginaalselt suutlikum – 68,4 km/h vs Pro 65 km/h, aga ei tasu unustada, et tegemist on sportrežiimiga, milles kõikvõimalikud “targad” režiimid ja takistuste märkamine ei toimi. Tavarežiimis tundub jällegi Pro krapsakam, igas mõttes – nii tõustes kui laskudes kui horisontaalis. Päris joonele me neid veel ei pannud, aga paneme.
Air ei lenda väga kaugele, vähemalt võrreldes Proga. Ühendus toimib üle n-ö enhanced WiFi ja maksimaalseks teoreetiliseks kauguseks (CE) 2,4 Ghz puhul on 2 km. Praktikas õnnestus ka kilomeetri kaugusel käia, teises kohas aga oli juba mõnesaja meetri juures probleeme. Igatahes on selles osas vana Pro ja Ocusync kindlasti stabiilsem ühendusviis. Samuti tasub mainida, et Gogglesite puhul toimib Ocusync juhtmevabalt, Airi puhul tuleb aga kasutada kaablit prillide ja puldi vahel.
Air on lärmakam. Mitte küll palju, aga siiski. Kui Pro teeb rahuliku porikärbse häält, siis Air on erutatud herilane. Kui aga Airi võrrelda Pro Platinumiga, on erinevus Platinumi kasuks juba väga märgatav.
Airi aku on pisem ja peab vastu natuke vähem – 21 teoreetilist minutit vs Pro 28.
Paljusid see võib-olla ei huvita, aga Airi puhul on DJI tunduvalt täiustanud ka Gesture Control’i ehk juhtimist kätega vehkimise vahendusel. Nüüd saab drooni “käega” maast õhku tõsta, maandada, kaugemale ja lähemale lennutada, rääkimata pildistamisest ja videote tegemisest. Kui käemärgid ära õppida, siis on Gesture Control tegelikult päris äge.
Kokkuvõte
DJI oskab oma tooteid väga hästi omaduste ja hinna skaalal positsioneerida, mis pole muidugi üllatus. Kui pana kõrvuti kolm suhteliselt miniatuurset drooni – Spark, Air ja Pro – siis hetkel pakub raha eest “asja” kõige rohkem Air, selles pole mingit kahtlust. Pro kasuks räägib peamiselt Ocusync ja natuke pikem lennuaeg, ja keda huvitab, siis S-Log profiilid ka, aga Air on igas mõttes ägedam – palju väiksem ja targem, tehes sealjuures ilusamat videot. Ja maksab Pro-st vähem.
Talvel drooni lennutamine võib ekstreemsete tingimuste tõttu olla teinekord üsnagi keeruline ja ohtlik – niiske ilm tekitab propelleritele jäidet, madal temperatuur mõjutab kopteri aku jõudlust ning paneb tihtipeale ka piloodi sõrmed külmetama, mis omakorda suurendab reageerimisaega ohuolukorras. Toome välja mõned elementaarsed asjad, mida talvel lennutades meeles pidada, et droonilennutamist ka järgmiseks jaanipäevaks jätkuks.
Aku
Oled täheldanud, et talvel lülitub telefon vahest iseenesest välja isegi siis, kui aku pole veel tühjaks saanud? Kuna droonid kasutavad neid samu liitiumpolümeer (LiPo) keemial põhinevaid akusid, siis just sama probleem on ka nende akudel. LiPo akud annavad külma ilma korral vähem võimsust välja. Osadel akudel, nagu näiteks DJI Inspire 2 akudel, on sisseehitatud soojendusprotsess, mis suunab osa aku jõudlusest töötemperatuuri hoidmiseks. Uutele Mavic 2 Enterprise seeria akudele on lisatud isesoojenemisprotsess, mis käivitub automaatselt ning samas on võimalik ka seda manuaalselt käivitada. Ohutu lennu tagamiseks järgige alltoodud vihjeid:
Kasutage ainult täislaetud akusid.
Võimalusel eelsoojendage aku toatemperatuurile, et need püsiks õhus kauem soojana.
Madalamal temperatuuril võib aku oodatust kiiremini tühjeneda. Alati hoia akunäidikul silm peal ja tule tagasi pigem varem kui hiljem.
Ära hoia akusid väljas külma käes. Kui aku parasjagu kopteri sees pole, siis püüa seda hoia näiteks autos või põues, et külm ligi ei pääseks.
Keskkond
Halb nähtavus ja lumi vähendavad nähtavust lendamise ajal. Oluline on jälgida ettevaatusabinõusid:
Enne lendamist kontrollige ilmastikuolusid. Vältige tugevat tuult, vihma ja lund.
Olge lennutamisel eriti ettevaatlikud temperatuuridel, mis jäävad alla 0° C
Vältige kokkupuudet lumega – niiskus võib elektroonikat kahjustada. Soovitatav on kasutada maandumisalust maandumiseks.
0° C ligidal on oht, et propelleritele tekib lennuajal jäidet. Lennutades 0° C lähistel tuleks kindlasti kontrollida propellereid peale igat maandumist ning võimalusel teha vahemaandumisi. Kui leiad jäidet, siis puhasta see propelleritelt jätka vahemaandumiste tegemisi ja lennuta ainult võimalikult ohututes kohtades, kus kopter kukudes kellelegi varale viga ei teeks. Hea on hoida drooniga silmsidet – kui droon hakkab õhus võbelema, võib see just olla tänu propellerite jäätumisele ning läbi ekraani ei pruugi piloot seda kohe märgata, kuna gimbal stabiliseerib ju kõik võbelused.
Segavaks faktoriks võib saada ka nö. lumepimedus – eriti valget kopterit lennutades. Selle vastu on väikeseks abiks vaid tumedama drooni omamine või heleda drooni ülekleepimine/värvimine. Aga üldjuhul piisab sellest, et tuleb lihtsalt olla lumepimeduse võimalusest teadlik ja arvestada, et võid sattuda olukorda, kus droon võib hetkeks valge lume taustal silmist kaduda..
Püsi soojana
Nagu juba eelnevalt mainitud, siis ka nutiseadme aku võib külma tõttu üles öelda ning kui ka sellele tähelepanu ei pöörata, võib tekkida olukord, kusjärsku lennutad drooni ilma igasuguse telemeetria ja otsepildita. Sellises olukorras pead lootma, et leiad drooni õhust silmaga üles, tead selle suunda ja oled piisavalt harjutanud, et see ohutult koju tuua. Tavaliselt kipub nö. ära suremine juhtuma Apple seadmetega, mille metallkorpus hästi seadmest soojust välja juhib, aga ka Androidide puhul pole see tundmatu probleem. Soovitatav on leida seadmele mõni ümbris, mis seda külma tuule eest kaitseks, aga tihtipeale pole ka see piisav leevendus. Väga karge külma korral võib kasutada käesoojendus patju, mis on poodides mõne euro eest saadaval. Kui see ka külma pakase vastu ei aita, siis tuleb harjutada näiteks autost lennutamist või muretseda seade, mis on külmale väheke vastupidavam. Kõige olulisem kopteri juhtimise juures pole muidugi mitte nutiseade vaid hoopis piloodi sõrmed. Hoia käed kasvõi õhukeste kinnastega soojas, sest puldi metallist kangid panevad pöidlad üsna kiiresti külmast kangestuma ning juba väiksema külmaga hakkab tunnetus tasapisi vähenema.
Kaamera seaded
Talveilu pildistamiseks peab tõenäoliselt paksu lume korral säriaega (Shutter) ja valge tasakaalu (White Balance) ise kruttima. Lumega kaetud maa korral on kaameral raske aru saada, mille järgi seadeid automaatselt kruttida ja võib juhtuda, et pilt tuleb välja pimedam, kui soovitud, sest kaamera üritab valgustatust sättida valge lume järgi. Sellisel juhul on aeg hakata katsetama ISO, ava (Aperture) ja säriaja (Shutter) kruttimist. Kuna neid samu parameetreid muudetakse ka tavafotokatega pildistades, siis õpetusi ja juhendeid leidub Internetis mustmiljon. Kui tahad kohe ja kiiresti pilti saada, siis muidugi võid kõik selle vahele jätta ja lihtsalt menüüst shutteri all olevat EV slaiderit kruttida kuni saad soovitud tulemuse. Katsetada tasub ka valge tasakaaluga (White Balance) – oluline vaid JPEG-formaadis pildistades. Kui soovid, et lumi jääks lumivalgeks, mitte halliks nagu tormipilvine taevas, siis proovi liigutada White Balance seadistuse alt Custom slaiderit, kuni pildil olev lumi hakkab jälle jõulumeeleolu tekitama.
Hoiustamine
Vahest ei pane talvine pakane ja pilvine taevas kohe üldse lennutamise mõtteid mõlgutama ning droon jääb kuni kevade saabumiseni hoiule. Valede hoiustustingimuste korral võib aga puldi, drooni ning selle akudega nii mõndagi juhtuda. See kõik võib välja viia remondi või lausa akude välja vahetamiseni. Toome paar näpunäidet pikaajaliseks hoiustamiseks:
Aku tervise säilitamiseks laadige ja tühjendage aku iga kolme kuu tagant.
Pikalt hoiustamisel lae puldi ja drooni akud pooltäis (40%-60%), et nad saaks end ise reguleerida õige pinge peale. Kui oled soetanud omale laadimisdoki, siis sellel on storage-režiim (ainult P4P puhul), mida saab kasutada, kui on plaan akusid pikemalt hoiustada.
Eemaldage propellerid ja kinnitage gimbali (riputi) kaitse gimbalile, et kapi otsast alla kukkudes drooni suuremast kahjust säästa. Muidugi on mõistlik hoiustada drooni näiteks karbis, mis ostes kaasa tuli, või muretseda kogu komplektile kohver.
Ideaalne oleks hoiustada drooni kuivas, mittemagneetilises kohas temperatuuril umbes 25 ° C (77 ° F).
Meie soovitame ka drooni ja kogu sellega kaasas olnud elektroonikat (pult, akud vm) vähemalt korra iga paari kuu jooksul sisse lülitada mõneks hetkeks. Vanemate kopteritega on olnud juhtumeid, kus pikalt seistes elektroonika lihtsalt üles ütleb. Uuematel toodetel peaks olema see probleem elimineeritud, aga alati on parem karta, kui kahetseda.
Kui tekib küsimusi või soovid täpsustavat infot mõne soovituse kohta, siis võta julgelt ühendust meie meiliaadressil info@droon.ee, numbril +372 56823722 või astu läbi esindussalongist Villardi 22, Tallinn.
DJI avalikustas AirWork 2018’l uue lennusimulaatori müügiletuleku. See võimaldab piloodil katsetada mitmesuguseid droone eri ilmastikutingimustes ja ülesannetes. Lennusimulaatori põhieesmärgiks on piloote ohutult koolitada ning saada kätte tunnetust ja seda kõike ilma kartuseta, et drooniga füüsiliselt midagi juhtuks.
DJI lennusimulaator
DJI lennusimulaator töötati välja spetsiaalselt DJI Enterprise’i droonirühma jaoks, kuid seda saavad kasutada ka Spark, Mavic, Phantom, Inspire ja Matrice seeria droonide piloodid. Simulaator kasutab drooni tegelikku juhtpulti ja kontrollerid töötavad simulaatoris samamoodi nagu nad teevad seda päriselus. Ka kolm lennurežiimi on valikus: positsion, attitude ja sport.
Simulaator võimaldab lennata erinevates keskkondades ja redigeerida saab isegi tuule- ja magneetilisi tegureid. Kui tekib soovib kogeda simuleeritud kokkupõrget või kukkumist, on isegi selleks võimalus olemas. Näiteks võib kogeda valusat vaadet, kuidas droon lendab vastu kivirahnu ning kukub vette – reaalsuses ei soovi seda arvatavasti ükski piloot kogeda.
DJI lennusimulaatori režiimid
DJI lennusimulaatoris saab valida kolme harjutusrežiimi vahel: skills training, free flight and application training. Skills training režiim võimaldab pilootidel harjutada kindlaid oskusi nagu õhkutõus, maandumine ning ettenäidatud trajektoori läbimine. Nendele lisanduvad näpunäited ning erinevad testid oskuste täiendamiseks. Free flight režiim laseb piloodil lennata vabalt erinevates keskkondades ja ilmastikutingimustes. Application training režiim võimaldab piloodil keskenduda eriti spetsiifilistele ülesannetele nagu SAR(search-and-rescue) või elektriliinide hooldus.
Uus DJI lennusimulaator on suurepärane abimees harjutamiseks ja oskuste lihvimiseks täiesti riskivabas keskkonnas. DJI lõi programmi eesmärgiga treenida piloote riskivabalt ja varaliste kahjudeta. Rakendusi programmile on mitmeid ning kasutajatel on võimalus oma drooni paremini tundma õppida juba enne tegelikku lendu. Olgu sul kas uhiuus Mavic 2 või Matrice seeria droon – DJI lennusimulaator on väärt tähelepanu. Rohkem infot DJI Lennusimulaatori kohta leiad siit.
Toode saadaval ka meil – küsi lisa info@droon.ee või tule meile külla Villardi 22!
Käisime suvel Tartu külje all Rahinge Wakepargis Lille noortekeskuse üritusel. Rääkisime noortele droonidest, lasime neil katsetada ja proovida ning tutvustasime drooni lennutamise seadlusandlust.
Augustikuu lõpus toimus vahva DJINew Pilot Experience nimeline üritus, mida viisid läbi Droon.ee droonispetsialistid koos Indrek Pajustega Pilvepikslist. See oli hea sissejuhatus uutele pilootidele, kuidas lennutada drooni, mis on meie kohalikud lennundusseadused, mis täpsemalt on DJI ning mis tooteid on neil valikus.
Huvi oli uskumatult suur, registeerunuid oli natuke alla saja inimese, mis on meie pisikese Eestimaa kohta päris tubli tulemus. Kohale küll kahjuks kõik tulla ei saanud, aga üle poolte oli meid kuulamas ja meiega koos droone lennutamas.
Üritus toimus Tabasalus, kus samal ajal toimus ka Tabasalu Päeva nime kandev üritus, kuhu saime omale toreda eraldatud nurga, kus koolitust ja lennutamist korraldada. Sisutihe ja kiire päev algas sissejuhatava koolitusega teoreetiliste teadmiste jaoks ja seejärel läksime õue Mavicu-seeria droone lennutama.
Osalejad jagunesid nelja gruppi, kellest igaüks sai omale instruktori, kelle kindla käe ja valvsa pilgu all lennutamist õppida. Lennutasime Mavic Air ja Pro droone nii pultidega, kui ka käežestide abil.
Lisaks korraldasime osalejatega võistlused, mille peaauhinnaks oli kotitäis DJI nänni ja käe harjutamiseks pisem Tello droon. Üldiselt saadi võistluste ülesannetega suurepäraselt hakkama, mis näitab, et drooni lennutamine on saanud lihtsamaks kui kunagi varem.
Olime endaga kaasa võtnud sisuliselt kõik müügis olevad DJI tooted ja nende seas oli ka Ronin-S, mis osutuks üllatavalt populaarseks. Paljusid asju saime anda proovida ja isegi meie Inspire 2 käis mõned korrad lennus värskete pilootide käes.
Meeldiv oli näha, et üritusel osalesid ka need, kellel olid droonid juba olemas. Eesmärk oli enamasti näha ja proovida ka teisi DJI mudeleid, et saada parem arusaam kogu tootevalikust ja ehk tulevikus omale midagi vingemat või uuemat soetada. Juba Mavicut omavate osalejate seas oli populaarne DJI Goggles, mida tavaliselt tasub alati enne proovida, kui neid soetada.
Peale koolituse “ametlikku” osa oli võimalus kõikidel festivali külastajatel uurida ja proovida droone, küsida nõu droon.ee töötajatelt ning proovida elektrilisi sõidukeid, nagu näiteks üksrattaid, mis olid festivali kõige pisemate külastajate lemmik.
Droon.ee planeerib Tartus juba uut üritust! Hoia end kursis meie sotsiaalmeediakanalite kaudu ja vaata juba toiminud ürituse kokkuvõtet lähemalt järgnevast videost.
DJI Osmo Mobile 2 mobiilistabilisaator muudab mistahes sündmuse kinoekraani vääriliseks. Osmo Mobile 2 transformeerib tavalise nutitelefoni stabiliseeritud videokaameraks, mille iga kaader on sujuvalt professionaalne.
NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste
tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei
toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.
